Aeg millal ma kohtusin Napoleoniga
hoidsin. Ajamasin asus tpselt seal, kus see mu vlja viskas, ainult maapinna peal.
Sinna mber oli kogunenud palju inimesi, aga keegi ei julgenud sellele asjandusele
lhemale astuda. Ma pidin kuidagi sinna sisse saama kmne minutiga, muidu ma oleks
jnud igaveseks minevikku ja seal ka sna ruttu surma ilmselt saanud. Minu
ainukene variant oli mrkamatult inimeste kogu esiritta hiilida ja seejrel
spurtida otse masinasse. Nii ma tegini, jooksin, hppasin ajamasinasse sisse,
lootes, et keegi minu enda aega tagasi minekut segama ei tule. ks mees hakkas
vikatiga jrsku jooksma masina poole karjudes, et seal sees olevat nid. htkki
kadus mul pilt silme eest ning ma olin samas kummalises olekus tagasi, nagu
eelnevalt siia tulles. Paar millisekundit ja ma oleks jnud igaveseks minevikku,
kuid ma psesin. Koju tagasi judes jutustasin kigile seal juhtunust ja olin
leldse nnelik sellise erakordse kogemuse le ja samuti ka selle le, et ma
annaabi.ee 
