Hiir rätsepaks
omandaksin hiilgust, sära!"
Nõnda unistas ta sääl.
Ega läinud palju aega:
tuli metsa talumees,
lõikas kuuse maha saega --
linnareis tal oli ees.
Kuuseke sai, mis ta tahtis.
Tast sai särav nääripuu;
oksal kuldne orav vahtis,
ladvas hõbedane kuu.
Aga hiilgus, au ja sära,
kiidulaul ja kumav kuld
kiired kaduma on ära,
järele jääb põrm ja muld.
Peagi viimses hoovinurgas
lebas vaene murtud puu,
asupaigaks pühkmeurgas,
võetud hiilgus, au ja muu.
Sääl ta närbumisevaevas
läinud päevist unistas:
kuidas laanes sinas taevas,
kuidas rästas vilistas...
Näärikuusele
Tuhmjasse tuppa sind toodi,
väikene metsade veli.
Ladvas veel lindude heli,
õrnades oksades hooti
meenub veel orava hüppeid.
Tuhmjasse tuppa sind toodi.
Nüüd aga võrratut helki
pillud kuldnarmaste telki.
Sätendav tulestik loodi
hõbedast helmeste rüppe.
annaabi.ee 
