Tallinna ajalugu
Katusekattena kasutati
tavaliselt kive, harvem laudu või vaskplekki. Kangialune paiknes suuremate hoonete korral tihti
omaette viilu- või poolviiluga (vahel ka lameda katusega) hooneosas, mida nimetati väravahooneks.
Hoovihoonetes asusid majapidamisruumid, aidad, tallid, laudad ning sulaste ja teenijate eluruumid.
Viimased asusid harilikult hoovimaja teisel korrusel, kuhu pääses kas puust välistrepi või siis
müüritrepi kaudu. Müüritrepp paiknes reeglina poolümaras väljaastes. Hoovihoone ülemised korrused
toetusid vahel ka sammastele, et kitsastel kinnistutel paiknevaid õuesid avardada.
Ruumijaotuse poolest olid keskaegsed elamud sõltumata omaniku jõukusest üksteisega võrdlemisi
sarnased. Teineteisest erinesid nad ainult mõõtmetelt ja kujunduselt. Elamu koosnes harilikult avarast
eeskojast (diele) koos väikese mantelkorsten-köögiga, ühest köetavast eluruumist (dörnse),
annaabi.ee 
