Betti Alver
tema seltsimeheks sügistorm Kap Hornil,
koduks kõik maailma saared, veed ja mandrid.
Merel mere õigus,
merel mere kohus.
Ilma kodumaata
kapten Oleandril
jalad pandi kett
briti praamil,
randmed raudu
Jaaval,
juuksed põlesid
Jamaikal,
parem silm sai paugu,
juhtus mõnda muudki
Okinawal.
Ilma eluloota
kapten Oleandril
suus on kümned keeled,
murjanite murded.
Kõikjal võhivõõras,
kõikjal kurikuulus --
kusagil ei püsi
kapten Oleander.
Tema kaaslane
on marumöll Kap Hoornil,
kodu
igas urkas-kolkas,
igas ilmakaares,
igal mandril,
saarel.
Algvariant ei paku just palju ja on pärast suurt poeemi (või värssluhiromaani)
«Lugu valgest varesest» järsk kunstiline tagasilangus. Kuid
Oleander kui tüüp oli Alverile nii kiusavalt põnev, et seda ei saanud
niisama kõrvale jätta, ja 1988. aasta alguses võttis kirjanik ta uuesti
kasile. Tulemus? Monotoonsete pikkvärsside hulga asemel on nüüd lugeja
annaabi.ee 
