Eesti kunst keskajast klassitsimini
valgeks ja rahulikuks. Nagu tavaliselt dominiiklaste kirikus, nii puudus ka siin läänetorn.
Osaliselt seda asendas hoone kaugnurgas kerkiv 4-tahuline väike trepi- ja kellatorn.
Niguliste:
13.saj püstitatud lai madal kodakirik rekonstrueeriti matkides suuri katedraale kõrgeks
basiilikaks. 4-nurkne koor, mis oli jäänud väikeseks ning maitselt aegunud, lammutati ja asendati
uuega. Vastavalt hilisgooti ühtse tervikliku ruumimõju taotlusele ei ehitatud uut koori enam
iseseisva hooneosana, vaid basiilikaks muudetud pikihoone otsese pikendusena. Koori idasein
kujundati polügonaalsena. 2 viimast piilarit, mis teistest erinevalt olid 8-tahulised, paigutati
teineteisele lähemale ja lõpetati nendega kõrge kesklööv. Mainitud piilaripaariku taga mõlemad
madalad külglöövid ühinevad ja moodustavad avara kooriümbriskäigu. Tornialune kõrge
võlvruum ühendati nagu Olevisteski kaare abil pikihoonega, et selle suundruumilist iseloomu