Pronksiaeg
asusid eluhoonete ning ka lähipõldude suhtes enamasti perifeerias, alates 7. 8. sajandist
nihkusid aga neile lähemale. Lindquist on Östergötlandi põhjal näidanud, et varasemad
kalmed paiknesid asustuskeskusest kõige sagedamini 200400 m kaugusel, kuid neid esines
suhteliselt palju ka veel kuni kilomeetri kaugusel sellest. Hilisemad kalmed kontsentreerusid
seevastu keskusest kuni 500 m raadiusse ning võisid vahel jääda hoonealustest vaid
mõnikümmend meetrit eemale. Kalmistute asukoht sõltus ka nende suurusest: suuremad
kalmistud paiknesid tavaliselt põldude piiril või ka põllustatud ala sees, kuid asustuskeskusest
suhteliselt kaugel, samas kui väiksemaid kalmeid leidus ka hoonete läheduses. Ka Ojamaal
näib kalmeid leiduvat kohati asustuskeskuste vahetus läheduses, kuigi sagedamini võib neid
leida kaugemalt. Hoolimata sellest, et Ojamaale oli raua- ja keskajal iseloomulik üksiktaluline
annaabi.ee 
