Charles Baudelaire
Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas mu ingel ja mu hingepiin.
See avanes kui uhke õis. Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Sa tundsid iiveldust nii väga lehk meid vaevas, Kui kinni vaotatud on laud,
Et vaevalt hingata veel võis. ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas, vaid keset haudu on su haud.
Kes prisket einet hoomasid,
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
Ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
Kui elav ahel roomasid.
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
mu armastuses kestma jääb.
Nii uhkelt sillerdas, et näis,
annaabi.ee 
