Eutanaasia
sellega kaasub "eluvääriva" ja "elu mittevääriva" võrdlemine (4., lk 2383).
Eriti kriitiliselt mõistab Stellamor hukka ettekäänded, kus tehakse juttu
suurtest kulutustest, mis lähevad "defensiiveetikale" surma ja suremise asjus,
millega mõeldakse mõistagi eutanaasiakeeldu. Mitmed arvustused näitavad,
et tihti kulub inimese viimastele elukuudele kolmandik kõigist temale elu
jooksul tehtud tervishoiukulutustest. Neid saaks kokku hoida patsiendi
testamendi (hoolitsuslikud korraldused) õigusliku aktsepteerimisega. Nii
oleks utilitaristliku "eetikaga" saavutatud, eutanaasiat appi võttes, koguni
kokkuhoid tervishoiusüsteemis!
Stellamor toob veel välja mõtlemapaneva asjaolu, et "sestpeale, kui arst pole
enam ainult tervistaja, vaid võib olla ka tapja, kaob tema vastu usaldus. Arst
ei tohi ennast iialgi lasta timukaks degradeerida. See ohustab arsti mainet elu
hoidjana, nimbust, mida ta vajab oma ravitöös ja mida on seega tarvis ka
patsiendile" (4., lk 2384)
annaabi.ee 
