Minu meelest ongi hing see, mis meid elus hoiab, sest kui hing on väsinud ja tahab lahkuda, siis surevad ka keha ning vaim. Ma arvan, et kehas on meil vaim, mis kontrollib meie mõtlemist, taju ning tahet midagi teha. Näiteks õppimistahe või tahe käia trennis. Olen kuulnud ja usun, et vaim on puhas, igavene ja äraostmatu, kuid hing või olla mõnel inimesel väga must. Arvan ka, et uutesse olukordadesse ning üldse eluseiklustesse sattumise eest hoolitsebki meie kehas olev vaim. Nendel kolmel on meie elus tähtis roll. Keha, vaim ja hing on nagu üksteisest sõltuv kooslus, sest kui poleks neid, siis poleks ka meid.
Kui ta oma organismi eest ei hoolitseks, siis ta langeks kokku ja aegapidi hävineks. Ära anna inimesele süüa, sureb ta nälga, s.o. organism kuivab kokku ja kaotab täielikult elujõu. Vähese toidu korral, kui seda looduse seadused nõuavad, halveneb inimese tervis, haigused kipuvad sagedamini kallale, jõud kahaneb s.o. ta organism hävineb ajapikku. Inimene tunneb seda vaieldamatut põhilist sõltuvus-seadust väga hästi ja sellepärast ta hoolitsebki kõigest jõust selle eest, et tal kõik vajalik oleks käepärast võtta, mis elushoidmiseks tarvis läheb. Seda ei tunne mitte üksi inimene vaid ka loomadele on ta samasuguseks tagakihutajaks. Iga loom püüab enesele toitu muretseda ja ennast külma eest kaitsta, mis toimub ilma kindla järelekaalumiseta. Inimene teeb, teadagi, sedasama, kuid plaanipäraselt, ta valib ja mõtleb välja sellised teed ja abinõud, mis teda kergemini sihile viivad.
annaabi.ee 
