Kõne. Üksteist peab hoidma.
vanemad ei tea oma laste probleemidestgi. Inimeste väärtushinnangud on muutunud. Enam ei
ole esimesel kohal perekond vaid hoopis töö. Perekonna hoolivus ja soojus on aga ühiskonna
oluline peegel. See peaks olema niisama loogiline nagu näiteks aasta- või kellaaegade
vaheldumine.
Ma ei saa aru, miks peab alati halvasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil
tegelikult on. Kui kaotame oma lähedas, hakkame rääkima kui tähtis ta oli ning kui palju me
temast hoolisime. Nii kaua, kui inimene on elus me solvume üksteise peale, nõmetseme,
tigetseme ja tülitseme, kuida harva ütleme ja näitame välja, et hoolime tegelikult inimesest.
See on ju naeruväärne, kui mõtlema hakata. Kui keegi kellegile ütleb, et hoolib, siis
vaadatakse ütlejat nagu imelikku ning mõeldakse: ,,Mis tal nüüd hakkas?". See on haige.
Idiootne. Ajuvaba.
Keegi meist ei ela igavesti, varem või hiljem lahkub keegi. Me ei tea milla kellegagi midagi
annaabi.ee 
