SOTSIAALHOOLEKANNE
kiriklikud organisatsioonid, eriti kerjusmunkade ordude kloostrid. Nende tegevuse maht
hakkas suurenema koos linnade arengu hoogustumisega alates 12.-13. sajandist. Paljud
tol ajal loodud spetsiaalsed asutused (lepositooriumid, seegid jms) tegutsesid järjepidevalt
sajandeid. Kloostrite ja kirikukihelkonnaasutuste kõrval kujunes linnades oma kodanike
ning tsunftide ja vennaskondade tegevus oma liikmete hooldamisel.16 Seega lisandusid
kiriklikule hoolekandekorraldusele linnade ja kutseorganisatsioonide omad (Roosileht, lk
268).
Riigi tasandil puudus initsiatiiv rakendada ühiskondlikku hoolekannet. Tegemist polnud
tahtliku ja teadliku tegevusega, vaid ühiskonna sotsiaalsete protsesside survele
reageerimisega - karistuste karmistamise kaudu püüti piirata liiga massiliseks muutunud
hulkumist ja kerjamist. Enam või vähem edukalt panid oma valdustes riigi tasandi
sotsiaalhoolekandele aluse Karl V, Francis I ja Henry VIII. Märksa ulatuslikumad
annaabi.ee 
