Kalevipoja 18. lugu
peal seisid põrgulase sõjamehed. Ühed sõjamehed olid teiselpool kallast ja ühed veel
kaugemal ootamas. Kalevipoeg mõttes pilkas neid, ta pidas neid konnakarjaks. Tõmbas oma
mõõga tupest välja ja astus paar sammu silla poole ja hüüdis neile,et mingu nad koju ja
põgenegu nad eest enne kui ta neile mõõgaga äimab ja neid huntidele söödaks viskab.
Põrgupoisid vastasid,et ärgu ta hoobelgu enne õhtut, kaldaäärsed kütid lasid oma nooled lendu
Kalevipoja poole. Kalevipoeg kange poeg ei kartnud neid, seisis nagu raud sein ,tugev kui
tamm ja hakkas mõõgaga vastu virutama. Sajad põrgulised langesid maha, uued nende
asemele. Sarviku taadi sundimisel langesid pajud põrgupoisikesed. Põhivõitlus käis silla peal.
Kuldkellukeste kella abil ta jälle võidab nad, sest need kellukesed tal sõrmaküljes kui ta
võitles helisesid. Osad põrgulised ka põgenevad