Mikroobifusioloogia
algusaegadel valitsenud karmides tingimustes, annavad tunnistust fossiilsed
leiud. Austraalia (Pilbara Craton) süvamere hüdrotermaalsetelt kaljudelt
pärinevate fossiilsete leidude põhjal järeldati, et biofilmi oli olemas juba 2,7
miljardit aastat tagasi. Sarnaseid biofilmi struktuure võib leida ka tänapäeva
hüdrotermaalsetest keskkondadest, nagu nt kuumaveeallikad ja süvamere
hüdrotermilised lõõrid. Ürgaegkonnas võimaldas biofilm prokarüootidel tekitada
enda ümber kaitsev, homostaatiline keskkond, mis kaitses füüsikaliste tingimuste
suurte kõikumise eest algsel Maal (ekstreemsed temperatuurid, pH ja UV-kiirgus).
12.1. Biofilmi uurimise ajalugu
Biofilmi esimeseks uurijaks oli Antonie van Leeuwenhoek, kes 1674. aastal
kirjeldas oma algelise mikroskoobiga hambakatus elavaid nn väga väikeseid
animalculi'eid. Esimene teaduslik artikkel bakterite biofilmi moodustamisest
avaldati 1933. aastal. Artikli autor Henrici väitis, et ilmselgelt pole vees leiduvad
annaabi.ee 
