Horisontaalsest geeniülekandest seeneriigis
mitokondrite puhul, toimub midagi taolist nagu bakterite konjugatsioonil. Meioosi teine jagunemine jätkab
vahepeal pisut segadusse aetud mitootilist jagunemist. Kui arvestada seda, et lahknevad tuumad võivad säilitada
liitunud tuumade ebavõrdse suuruse, siis pole meioosi esimene jagunemine mitootilist jagunemist eriti
mõjustanud. Seentel on iseloomulik kromosoomi pikkuse polümorfism ja ka aneuploidsus (Larraya et al., 1999;
Kullman, 2000). Sellisel juhul võivad osalise homoloogilisusega tütarkromatiidid siduda oma vabaks jäävate
järjestustega teisi tsütoplasmas olemasolevaid geneetilisi elemente (viirusi, plasmiide, transposoone,
mitokondritest pärinevaid DNA-järjestusi). Võimalik, et see süsteem töötab kui “luud, mis pühib tsütoplasmast
prügi tuuma kokku” või “jäävad harja külge kahjulikud pisikud kinni ja nad ei saa enam edasi tegutseda”. Kas