Morgani katsed kärbestega: Mittevanemlikud genotüübid on rekombinandid Sõltumatu jaotumise korral on eeldatavalt rekombinante 50% Morgani katsetes oli see 900/2,441 (36.9%) rekombinantseid fenotüüpe, millest ta järeldas, et need lookused peavad olema aheldunud Morgani seaduspärasused (tema poolt veel hüpoteesid) 1. Vanemfenotüübid on alati sagedasemad kui rekombinantsed 2. Geenid asuvad kromosoomis alati lineaarselt ja homoloogides on samu tunnuseid määravad alleelid samas kohas ehk lookuses 3. Meioosi käigus osa geene läheb gameetidesse üheskoos, kuna nad on samas kromosoomis ja üksteisele suhteliselt lähedal 4. Mida lähemal geenid kromosoomis asuvad, seda vähem on nende geenide osas rekombinante 5. Rekombinandid moodustuvad ristsiirde tulemusena Ristsiire annab meile mittevanemlikke rekombinantseid genotüüpe ja fenotüüpe kui geenid on aheldunud. Ristsiire: 1
isapoolsete genoomi osade vahetus. Krossingoveri toimumise kohti näeme mitoosi metafaasis kiasmidena (nagu meioosi diploteenis). Pärast homoloogide lahkuminekut anafaasis eralduvad kohe ka kromatiidid. Nende jaotumisel tütarrakkude vahel on neli kombinatiivset võimalust. Kombineerumise tulemusena on tütarrakus 50%-lise tõenäosusega vastava kromosoomipiirkonna osas uniparentaalne disoomia (uniparental disomy) st. mõlemates homoloogides paiknevad antud piirkonnas ühelt vanemalt saadud alleelid. Mitootilisi kiasme kirjeldatakse kõigis kromosoomipiirkondades, kuid kõige sagedamini terminaalsetes alades. Inimesel on nende sageduseks antud 1/1000 raku kohta. Viimasel ajal oletatakse aga, et mitootiline krossingover võib somaatilistes rakkudes tegelikult märksa sagedamini toimuda. Arvatakse, et mitootiline krossingover võib aset leida ka embrüonaalse arengu kõige varasemates järkudes. Kui see toimub aga
annaabi.ee 
