"hommikutuulest" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja, kuuldud uudist teistele kuulutama. Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja. «Pean ma rõ omustama, pean ma kurvastama?» «-pomises ta iseeneses. «Esimene on mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.» Üe taeva venisid pikkamisi kerged hõepilved, jahedast hommikutuulest aetud, kadudes lõmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile jäele minna . . . VIII Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja. Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.