Muinasjutt "Kolm soovi"
põrnitses.
"Mis nüüd siis saab, Martin?" küsis ta kähiseval häälel.
Martin kortsutas kulmu ja paistis mõtteis olevat, kui teda nimepidi hüüti.
Ta pööras jahmunult pea ja avastas, et vaid paari sammu kaugusel temast seisis kuninganna
oma täies ilus ja võimuses.
Martin ei jõudnud suudki tervituseks avada, kui juba peahaldjas kõnelenud oli.
"Ma tänan sind nende tarkade sõnade eest, Martin," lausus kuninganna majesteetlikult, kuldsed
kiharad hommikutuules vabalt õõtsumas, " Ning vastu kingin sulle kolm soovi, mis täituvad siin
ja praegu, nii et mõtle hoolega, enne kui nad lausetesse ritta sead, sest enam me ei kohtu,
vähemalt mitte see aasta!" Siis ta naeratas ja haldjad jätkasid oma tansupidustust.
Martinit polnud vaja kakskordselt paluda tal olid kaks soovi juba valmis.
Seega ta ütles: "Ma soovin, et mu isa leiaks lõppude lõpuks hästitasutava töökoha, et ema enam
põllul rabama ei peaks
annaabi.ee 
