.. Siiski! Kohiseb viljavihke; kärbitud tiibu kohendab abu. Emihõimude sammude raskus ergutab ikka veel tallaalust; põliseks siia mulda see laskus, kõmisev taplusest, teost ja valust. Luuletus räägib kodumaast. Sellest kui palju inimesi on selle maapinda tallanud ning iseseisvuse saavutamise raskusest. Tuul Lai ja avar aknatäis selgelt kastesinist tuult, kuldseid lõhnu kuslapuult aknatäis ja uksetäis. Alles une mustad jõed Kohisesid öises loas, nüüd ent hommikutuul mu toas, ja me oleme kui õed. Akna-, ukse-, majatäis, õuetäis ja põuetäis. Luuletus räägib tuulest ja lõhnadest, mida see edasi kannab. Tähed Palju tähti akna taga- ma ei maga, ma ei maga. Kui veel hoidsin nukku süles, naersin teie poole üles. Vaatlesin teid ammu enne kõike õnnetust ja õnne. Vaatlen nüüdki imest ilma imetelles teile silma. Äratate härduskihku nagu nutaks keegi pihku. Oh neid tähti akna taga! Ma ei maga, ma ei maga.
haamri-löögid, kolmandast sõitva vankri kolin. Siin-seal katuste kohal tekkis suitsukiharaid nagu määratu vulkaani lõhedest. Kobrutades rohkete sillasammaste juures ja paljude saarte neemedel, sillerdas jõgi hõbedaste voltidena. Teispool linnamüüre kadus pilk suure helvendava udusõõri taha, kust ähmaselt paistsid lagendike ebamäärased jooned ja mäenõlvade kaunid ku-merused. üle pooleldi ärganud linna levis iga laadi hääli. Idapoolsest taevast ajas hommikutuul valgeid pilveudemeid üles, kiskudes neid lahti mäenõlvakute uduvillaku küljest. Mõned piimakruusidega eidekesed näitasid Jumalaema 485 kiriku ees üksteisele hämmastunult kummalisel lõhutud peaportaali ja kaht kivipragude vahel hangunud tinajuga. See oli kõik, mis öisest märatsemisest järele oli jäänud. Quasimodo lõke tornide vahel oli kustunud. Tristan oli lasknud platsi juba puhtaks teha ja korjused jõkke visata
annaabi.ee 
