Artur Alliksaar luulekogu referaat
„Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale“, „Kata-stroofe“ ning „Kuskil ajajõe
taga“. Selgelt on tajuda ka, et tema loomingus puuduvad valdavalt lõpetava tähendusega
tegurid. Põhirõhk on pandud tekkimisele, levimisele ja ringlusele, kus inimesed liiguvad
raskusi trotsides täiuslikkuse poole. (Muru, 1987)
„Laiub surm nagu lävi
läbi hommikukao.
16
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.“
***
„Nii me läksime. Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu.
Lõhnas vaik ja kaneel.“
annaabi.ee 
