Ludwig II
Loodust, mis
talle sobis, mis tiivustas ta unelmaid ja tuli kasuks ta eelistustele, sellist loodust armastas ta
üle kõige, samuti ka loomi- luiki, kes kandsid ta Lohengrini võlumaailma, või paabulinde, kes
ta ees oma sabad lahti lõid. Ning hobuseid, kelle turjal suutis ta olla üle ruumist ja, nagu ta
lootis, jätta selja taha aja.
Öö oli aeg, mil kuninga unistused ärkasid, tõusid horisondile ja saavutasid seniidi- et
hommikuahetatuses taas hääbuda. Öösiti tegi ta väljasõite, käis jalutamas, luges ja kirjutas,
laskis fantaasial ringi hulkuda. Seejärel magas ta poole päevani, lootuses, et suudab öiseid
unistusi päevase unega pikendada.
Tema lemmiktaevakehaks oli kuu. Lapsena oli ta kuud joonistanud, noorukina
heasoovlikku malbet hõbedast kuud jumaldanud, kuningana laskis ta endale kuu ilmumist
kuulutada.
Ludwig II uskus nimemaagiasse, ka ehituslust paistis Ludwig II ja Louis XIV