Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
rühmade (deemide, karjade, sugukondade, hõimude jms.) vahel. Sellise võitluse
edukuse otsustas suurel määral kollektiivi intellektuaalne potentsiaal ja käitumise
organiseeritus. Sellistes tingimustes oli valiku surve eriti karm ja toimis
konkureerivates populatsioonides ühes ja samas (intellekti tõusu) suunas.
E. Zuckerkandli (1976) arvamuse kohaselt avaldas intellekt isekiirendavat (nö.
autokatalüütilist) mõju intellekti edasisele evolutsioonile konkureerivates
hominiidipopulatsioonides.
Bioloogilise täiustumise teatud tasemel võis saabuda ühiskondliku organiseerituse
ja sotsiaalse (e. kultuurilise) pärandumise selline hüppeline tõus, mis põhjustas
loodusliku valiku järsu nõrgenemise ja bioloogilise evolutsiooni pidurdumise.
Sellest peale on jätkunud inimese sotsiaalne evolutsioon järjest kiirenevas tempos,
ilma et toimuks olulisi bioloogilisi muutusi liigi tasemel (kuigi võisid toimuda
mõningad kohastumuslikud muutused üksikutes lokaalpopulatsioonides ja nn.
annaabi.ee 
