inimese otseseks eellaseks, kuid praeguseks on see teooria ümber lükatud. Neandertallased (umbes 150 000- 35 000 a tagasi) kohanesid väga raskete kliimaoludega ja elasid peaaegu kogu jääst vabas Euroopas. Nad olid lühikesed, laiaõlgsed ja jässakad, nende pead iseloomustasid längus laup, pikk kuklaosa ja massiivne alalõug. Nad oskasid ehitada elamuid, kasutasid tuld ning võrreldes varasemate inimlastega olid neil märksa arenenumad tööriistad. Võrreldes varasemate hominiididega matsid nad oma surnuid liigikaaslasi. Nad elasid tarkinimese kõrval kuni lõpliku väljasuremiseni umbes 30 000 aastat tagasi. Umbes 40 000 a. tagasi ilmus Euroopasse juba tänapäeva inimesega sarnanev tarkinimene e. Homo sapiens, kel oli arenenum aju ja kes valmistas võrreldes oma eellastega täiuslikumaid tööriistu. Arvatakse et see liik võis välja kujuneda enam kui 100 000.a. tagasi Aafrikas. Eri maailmajagudes kujunesid välja inimrassid: negriidid, europiidid ja mongoliidid. Kuni
Simons ja D. Pilbeam hüpoteesi, et esmasteks hominiidideks olid hoopis ramapiteekused (Ramapithecus). Need olid tuntud peamiselt fossiilsete lõualuufragmentide ja hammaste järgi Pakistani ja Põhja-India leiukohtadest vanusega vahemikus 15...10 mln. aastat. Nende hammaste ja rekonstrueeritud hammastesüsteemi ehitus ilmutasid tunnuseid, mis erinesid drüopiteekuste omast, kuid sarnanesid australopiteekustega ja hilisemate hominiididega. Ramapiteekused oletati australopiteekuste otsesteks eellasteks. Seda seisukohta jagas 70ndatel aastatel enamik paleoantropolooge. Lähtudes sellest, hinnati hominiidide evolutsiooniharu lahknemise ajaks pongiididest (drüopiteekustest) vahemikku 18...15 mln. aastat tagasi. Mõned teadlased, kes pooldasid hominiidide põlvnemise protohominoidset hüpoteesi, tuletasid ramapiteekused seni tundmatutest drüopiteekuse-eelsetest vormidest, mille divergeerumine pongiidide eellastest pidi toimuma 25.
annaabi.ee 
