A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ta ära nõidunud.
Mileedi ei olnud naine, kes ei oleks mõistnud seda kõhklust. Vaatamata näilisele
erutusele säilitas ta jäise rahu, mis ei jätnud teda iialgi maha. Enne kui Felton oleks
saanud vastata -- see oleks nõudnud vestluse jätkamist niisama kõrgel ning raskel
eksaltatsiooni astmel --, laskis mileedi oma käed rippu, nagu oleks naiselik nõrkus
võimust saanud usulise vaimustuse üle, ja ütles:
«Ah ei, minust ei saa Juuditit, kes vabastab Petuulia Holofernesest. Igaviku mõõk on
liiga raske minu käsivarre jaoks. Laske ma põgenen häbi eest surma, laske mul pääseda
märtrisurmaga. Ma ei palu teilt vabadust, nagu paluks süüdlane, ega kättemaksu nagu
pagan. Laske mul surra, see on kõik, mida soovin- Ma anun teid, ma palun teid põlvili:
laske mul surra ja oma viimse hingetõmbega õnnistan ma oma päästjat.»
Maheda ja paluva hääle, argliku ja alandliku pilgu peale astus Felton lähemale.
annaabi.ee 
