Eesti rahvausundi maailmavaade
Samuti oli usk habemesse ja juustesse, elundihingeks peeti. Silma kaudu pääseb hing
likuta ümbritsevasse maailma pilguna. Suu samuti sisse- ja valjaminekul hingega seotud.
3. Laip. Surnud suunduvad teiste, vb kurjade meelte valla, seepärast on loodud erinevaid
tõrjendusi surma puhul, surma kardeti. Inimene on elanud seni, kuni säilib midagi temast,
nt luud vms. Laiba jõud kandub ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Laibad
elavad edasi, luud hoigavad. Ürginimlik on olnud laiba elusõilitamisinstinkt.
Põletamisega puhastati laip kurjusest ja nõnda sälivat laip kauem. Laiba matmise koht on
püha paik, tavaliselt hiis, kivivared. Kuni ulatub laiba lehk, sinnamaani ulatub ka toone
jõud (mädaneva laiba lehk - toon).
4. Vari. Elujõu asupaigaks on vari. Varjupaik ehk pelgupika minek tähendas kellegi
kaitse alla minemist, puutumatust. Varjupuud ehk varjusalud, tegelikult siis ka muistsed
matusepaigad
annaabi.ee 
