Carmen Laforeti kirjanduslik stiil
elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega".
Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks
minavormiline narratiiv ning ühiskonnast võõrandunud traagilise käekäiguga inimene, kelle
põhiküsimus pole mitte niivõrd ,,kuidas olla?", kuivõrd ,,kas üldse olla?" ja ,,miks olla?". Mõlemad
romaanitüübid kujunesid ühiskondliku kriisi tingimustes reaktsioonina ametlikule või konkreetsele
ajaloolisest tegelikkusest hoiduvale kirjandusele.
Laforeti kirjutusviis on otsekohene ja värske, laused lühikesed ja selged. See on modernne
hääl; erinevalt enamikest tolleaegsetest kirjanikest Hispaanias, pole ta sõnaohter ega seo kõiki
lahtisi otsi moraalseks sõnumiks. Kontrastina esimesele romaanile, on Laforeti hilisemad tööd
küll paremini konstrueeritud, kuid nad on tundelised ja vähem pingelised.
Laforet andis välja veel kolm romaani. 1952 ilmus ,,La isla y los deminios" (Saar ja deemonid), mis on