E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Nüüd ei maksa enam põgeneda,» ütles sepp. «On koerad tõesti meie jälil, siis ei pääse
me nende käest. Ei ole lugu nii, siis oleme siin hästi peidetud ja võime loota, et tagaajajad
meist mööda lähevad. Peaksid nad meid siiski leidma, siis tahan mina mõõgaga urgastiku
suud
kaitsta; ' mujalt ei pääse keegi siia sisse. Teie olge vagusad ja ärge liikuge paigast.»
«Anna mind parem kõhe nende kätte, siis ei puutu nad teisse,» palus Mai.
«Hohohoh!» naeris sepp tasa, aga südamest: «Mis mees see on, kes oma pruudi meelega
varastada laseb? Ei see kõlba kuhugi . . . Juba tulevad. Ma kuulen kapjade müdinat . . . Anna
mulle suud, Maieke . . . Vaat sedaviisi. Nüüd oled sa mu armas naine. Tulgu nad nüüd
peale! Kergelt ei pea nad sind leseks tegema. Peitke endid ära!» Juba klähvisid ja nuhkisid
koerad põõsaste ümber; nende järel tulid suure ragina ja müdinaga mitmest küljest
ratsamehed,
annaabi.ee 
