Eesti kultuurilugu
ilmselt ka talurahvale ehteid).
Viimastel sajanditel tegid talule tööd külasepad, saades külalt vastu maad, elamise, sepikoja ja
loomade karjatamise õiguse. Külasepp oli tavaliselt vabadik (maata või vähese maaga talupoeg).
Külasepa töövahekord algas jüripäeval. Külasepp töötas tavaliselt üksinda (töötooja ehk sepiline
tõmbas lõõtsa, lõi haamriga peale, tõi ka raua, söed, vahel sööki kaasa). Töödest tuli teha:
hobuserautamine, põllutööriistade parandamine, rauast töö- ja tarberiistade tegemine. Eestimaa
kubermangus oli tasuks tavaliselt vakk rukist ja vakk otra, Liivimaal vakk rukist. Ühe talu
töödele kulus paar päeva aastas. Sepatöö oskused pärandati isalt pojale (Põhja-Eestis õpiti
rohkem kodus, Lõuna-Eestis nii küla- kui mõisaseppade juures). Õpiti keskmiselt 3 aastat.
Lõuna-Eestis muutus sepatöö 19. saj. omaette ametiks, Põhja-Eestis ja saartel säilis kodune
annaabi.ee 
