kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste haldjate/vaimude suhtes. Veejumal lubab ohvriandide eest inimestel suuri kalu püüda, päästab neid tormidest ega kisu nende püügiriistu katki. Peipsi ja Pihkva järve ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. Hobuse ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana veskikivi, viidi ta järve keskele ning visati sisse. Kui juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see märk, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga märk, et veejumal ohvri vastu võttis ning lubas rahvale kalaõnne. Ohverdamine Põhjamaades Ohvritoomine oli Põhjamaades nähtavasti juba ammu enne viikingiajastut. Teadaolevalt oli ohvritoomine Põhjala regioonis kesksel kohal
igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste haldjate/vaimude suhtes. Veejumal lubab ohvriandide eest inimestel suuri kalu püüda, päästab neid tormidest ega kisu nende püügiriistu katki. Peipsi ja Pihkva järve ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. Hobuse ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana veskikivi, viidi ta järve keskele ning visati sisse. Kui juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see märk, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga märk, et veejumal ohvri vastu võttis ning lubas rahvale kalaõnne. ORI – õigusteta ja mittevaba isik, kes kuulus omanikule ja töötas tema heaks. Orje oli Ateenas isegi rohkem kui nn vabu inimesi, sest kogu antiikaja tootmine põhines üksnes orjade
annaabi.ee 
