Külmale maale - Eduard Vilde romaan
Jaan
tähendas, et Mihklil pütis midagi loksub, tema ütles, et seal silgusoolvesi, et
kapmees pika nurumise peale oli andnud, ei julgenud Mihkel niisama koju minna,
kõik ootavad soolast. Nad kõndisid vaikides kõrvuti edasi. Neist möödusid
aegajalt saanid, mille pärast Jaan ja Mihkel kummalegi teepoole hange sisse
astuma pidid. Jaani põue kõrvetas igakord, kui mõni uhke ja juhm isand mööda
sõitis. Mihklit aga ei häirinud hobusemehed, ega hange põikamised, tema mõtles
oma koduste peale, kes Mihklit söögiga koju ootasid. Mihkel jäi äkki seisma, ja
küsis Jaani käest, ega ta rohkesti saia koju ei vii. Jaan ütles, et ta ei või ühtku ära
anda. Siis natukese aja pärast, aga lubas ühe või äärmisel juhul kaks saia
Mihklile anda. Mihkel oli kahega nõus, kui Jaan talle veel paar kopikat raha
laenab, siis saab ta veel poest läbi käia. Siis aga möödus neist paar kihutavat