"hobusekronuga" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Ta ei saanud muidu, kui istus siiasamasse lähedale trepile ja nuttis, nuttis selle vana voorimehe ja tema hobusekronu pärast, kes könutasid ainuüksi tuisus ja tormis. Ah, nii hea on ilmas elada, kui on veel midagi olemas, mille pärast võib kas või oma hinge ja südame välja nutta! Issand jumal, mis peaks küll inimene peale hakkama, kui poleks enam niisugust tuisku ja tormi, niisugust kolmenurgalist platsi ja keset platsi laternat ega voorimeest oma hobusekronuga! Siis ei oleks inimesel ilmas enam midagi teha, vaid siis oleks veel ainuke pääsetee: surm. Indrek istus siin puutrepil hulk aega ja ta istus nõnda, et unustas niihästi voorimehe kui ka tema hobuse. Aga kui ta viimaks tõusis, nägi ta, et voorimees könutab oma hobusega endiselt laterna all. Ja ta läks otseteed voorimehe juurde ning istus saani. Aga kui see pukis ümber pöördus ja temalt küsis, kuhu peab sõitma, siis tundis Indrek tema silmapilkselt. Ja ilma et ta oleks sõnagi