koolis õppima näiteks nii nagu mu ema, kui peaksin kirjutama kriidiga väiksele tahvlile, või tinti laiali pritsiva ja määriva sulepeaga. See oleks meie põlvkonnale juba vastuvõetamatu, ebareaalne. Kahju on sellest millest meie noored tegelikult ilma jääme, me ei tea tänu tehnika arengule palju sellest, mis toimus näiteks 100 aastat tagasi. Jah, meile räägitakse sellest, me üritame ette kujutada, kuid seda tunnet ei saa me kunagi kogeda, kuidas oleks sõita kooli hobusekaarikuga, selle asemel istume igal hommikul mugavasse autosse, kuidas oleks vedada heina või võtta kartulit, täitsa enda kätega, seda teevad traktorid ja muud masinad. Aga mina, kui kuulan oma ema kes räägib sellest, milline rõõmus päev oli see kui heina lakka veeti, kui lõbus kõigil oli, milline sära tema silmades on kui ta sellest räägib, tekib kadedus, ja tekib mõte kas ma oma nooruspõlvest ka kunagi sellisel särasilmil räägin, või meenutan ainult seda
mõnda aega proovides erinevaid tehnikaid. Ta kirjutas: "Ma tegin eksperimendi imedes oma suuga vastu plüüšist istet restoranis.“ Ta mõistis, et peab välja mõtlema viisi, kuidas filtreerida õhk ja püüda kinni mustus. Ta patenteeris oma imemisega puhastaja aastal 1901, kuid kuna see oli nii suur veeti seda mööda Inglismaad hobusekaarikuga. See tolmuimeja oli valmistatud sisepõlemismootoriga mis kasutas bensiini ja ei sisaldanud harjaseid. Tema leiutis võeti hästi vastu Briti kuningakoja poolt, ning avas ukse teiste leiutajatele, et proovida ja parandada tolmuimejat. James Murray Spangler, majahoidja Ohiost, oli allergiline tolmu vastu kuid majanduslikel põhjustel ei saanud lahkuda töökohast. Ta
annaabi.ee 
