Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest
sealne mineraalaineterikas sööt ja kõva pinnas ka kaasa. Kuigi praegugi on raskeveohobune
levinud eeskätt Põhja-Eesti paese pinnasega aladel, koguvad tema rahulik loomus ja töövõime
üha enam tunnustust ka mujal Eestis ja isegi välismaal.
Ta sobib hästi nii oma turjal inimesi sõidutama, kui saani või vankrit vedama. Tema laial
seljal esimest ratsasõitu tehes vabanevad suurte loomade ees hirmu tundvad algajad ratsutajad
hobusehirmust. Seetõttu on ta pälvinud suure populaarsuse ka välisturistide seas ning nii
mõnigi soomlane või rootslane ihkab rahulikku ja tugevat ,,eestlast" oma koju kaasa võtta.
Soomaa rabade vahel aastaid Riisa Rantsot pidanud Ande Arula peab raskeveohobust eriti
südamelähedaseks abiliseks, sest lisaks turistide sõidutamise sobib loom hästi just selliste
soiste alade hooldamiseks, kus traktoriga töötamine on võimatu. [1]