"hobuees" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Seda virildanud raev andis nüüd maad imelisele naeratusele, täis kirjeldamatut mahedust, heldimust ja õrnust. Mida ligemale preester jõudis, seda nähtavamaks, selgemaks ja kiirgavamaks see naeratus muutus. Õnnetu oleks nagu tervitusega oma päästjat vastu võtnud. Aga kui hobueesel häbipostile nii ligidale jõudis, et ratsutaja võis süüaluse ära tunda, lõi preester silmad maha, pöördus järsku ümber, andis hobuees-lile kannuseid. Paistis, et ta kiirustab vältima alandavaid palveid, ega taha sugugi, et üks vennike säärases olekus teda teretab ja ära tunneb. See preester oli ülemdiakon Claude Frollo. Pilv Quasimodo näol tumenes veel enam. Vahel ilmus sinna küll ka naeratus, aga see oli täis kibedust, lootusetust, sügavat nukrust. Aeg kadus. Vähemalt poolteist tundi oli Quasimodo juba seal püsinud vaevatuna, häbistatuna, teotatuna, peaaegu kividega surnuks pillutuna.