Eesti kirjandus eksiilis, paguluses
Murelikkust ja sarkasmi
asus tõrjuma uus lootustelaine Eesti iseseisvumise aegu: "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarjarist"
(1997).
Proosa
Suurem osa tulevastest pagulaskirjanikest oli Eestis oma kirjanikukarjääri. Eesti proosa paguluses
kujunes ennesõjaeelse kirjandustraditsiooni loogilkiseks jätkuks. Kaunid mälestuspildid kadunud
kodustjavõõrvõimurealistlik kujutaminekosutasidräsitudhingi.Romaanpidilugejatehinges
hoidma alles neid tundeid millega kodumaalt oli lahkutud: vik´hkamist vaenlase vastu, kurbust
kaotuse pärast ja kindlat teadmist kaotuse suurusest. Kaotusvalu oli kergem kanda, kui seda sai
võttakui rahvuslikku,mittekui isiklikku tragöödiat.
Teemad, zanrid
Pagulase esimese aastate romaanid ja novellid kirjutasid lahti Eesti mälestust ja sõjakogemust. Palju
kirjutati põgenemisteekonnast, sageli vastandati teekonna koledusi eelnenud õnneajale. Paljude
romaanide tähtsus on ennekõike ajaloolise dokumendina. Oluline oli sündmus, tegelaskujutus jäi