(fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud. Sekudaarne, kuid hoopis laiem rüütlilaulu traditsiooni kandjate kiht olid rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest. Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud. Nende ladinakeelne nimi oli jokulator- naljamees, narr; siit on tuletatud provaansi hulgaar (joglar) ja prantsuse zonglöör (jongleur). Põhjapool on tuntud nimetused menstrel (lad. Ministrare- teenima, abistama) ja saksa Spielmann (mängumees). Rändmuusikud olid vahendajateks rahvaliku ja õukondliku kunsti vahel ning võtsid üle laulude esitamise
Miim oli üdini farsslik, laadalik. Miimis oli mitmeid alalisi tüüpe. Kreekalikus miimis hakkasid esimest korda mängima ka naised. Miimnaisnäitlejate seisus väga madal miimnäitlejannasid võrdsustati lõbunaistega. Miim tõrjus ühel hetkel atellaani täiesti välja. Atellaan käsitles linnaelu, miim aga külaelu. Tema süzee keerles abielurikkumiste, kõrvakiilude jne ümber. Satura lühike koomiline stseen flöödimängu ja laulu saatel. Saturasid esitasid histrioonid. Atellaan lihtsakoeline rahvalik jant, milles kasutati kindlakskujunenud maske: · Maccus kongus ninaga kiilakas naistekütist õgard, tobu · Pappus lihtsameelne rikas vanamees, kes saab pidevalt petta · Dosennus küürakas suli · Bucco lobisemisest väljaveninud huultega õgardist noormees · Manducus Atellaanide improvisatsioonilisusest lähtudes võiks neid võrrelda hilisema commedia dell'arte'ga. Atellaanid jäid alamkihi zanriks. 3
annaabi.ee 
