EESTI KESKAEG
läänistas, et omale poliitilist jõudu hankida. Et seda teha, tuli kõige pealt kedagi alistama. Kolmas võimalus see, mida
Liivimaal ka tehti - rajati kohalik vaimulik rüütliordu, sisuliselt tegu rüütlite vennaskonnaga, mille liikmed elasid ordu
reegli järgi, nad olid andnud kasinuse ja kuulekuse tõotuse, pm nad olid kui mungad, kui munkade töö on
jumalateenistusi pidada, siis rüütliordu liikmete töö oli kaitsta ristirahvast relvaga. Baltisaksa historigraafias on ordut
ülistatud - pigem juhtpositsioonil olid vaimulikud ja see, mida mõõgavendade ordu tegi, vastavalt oma võimu kasvule
sai endale suurema võimu kui Mõõgavendade Ordu rajaja seda ette nägi. Et selline konflikt oli, saame teada säilinud
paavstlikest kirjadest - konflikt Alberti ja Deodrichi vahel. Käsitledes 13. saj sündmusi tuleks lahti saada 19. saj/20.
saj natsionatsistlikust ajalookirjutise positsioonist - see polnud barbarite tsiviliseerimine, see polnud Saksa ruumi
annaabi.ee 
