Nad tulevad otse ukse poole.» Poisid heitsid pikali põrandale, surudes silma vastu oksaauku põrandalauas, ja jäid hirmus ning ärevuses ootama. «Nad peatusid ... ei, tulevad. Seal nad on. Ära sosista enam ühtegi sõna, Huck. Issand, kui ma ometi väljas oleksin!» Kaks meest astusid majja. Kumbki poiss ütles enesele; 153 «Vana kurttumm hispaanlane, kes hiljuti paar korda linnas käis. Teist pole kunagi varem näinud.» «Teine» oli kaltsudes räpane mees kaunis ebameeldiva näoga. Hispaanlasel oli seljas serape1; tal olid valged kohevad vurrud, sombrero alt ulatus välja pikk valge põskhabe ja ta kandis rohelisi prille. Kui nad sisse tulid, kõneles «teine» tasase häälega; nad istusid maha, näoga ukse poole, toetudes vastu seina, ja kõneleja jätka% juttu. Tema käitumine muutus vabamaks ja_sõnad selgemaks, kui ta edasi kõneles. «Ei,» ütles ta, «olen selle üle järele mõelnud ja see ei meeldi mulle. See on ohtlik.» «Ohtlik
» «Kuidas jah ja ei?» «On tõsi, et ta meid varustas, ta pole ainult sellest aust ise teadlik.» «Seletage lähemalt, Mousqueton, teie jutt on väga õpetlik.» «Asi on nii, härra. Juhus tahtis, et ma oma rännakutel kohtasin ühte paljureisinud hispaanlast, kes muu hulgas tunneb ka Uut Maailma.» «Mis ühist võib olla Uuel Maailmal kirjutuslaual ja kummutil olevate pudelitega?» «Kannatust, härra, iga asi tuleb omal ajal.» «See on tõsi, Mousqueton. Usaldan teid ja kuulan.» «Hispaanlasel oli teener, kes oli saatnud teda reisil 277 Mehhikosse. Teener oli minu kaasmaalane ja me sõbrunesime seda kiiremini, et meil oli iseloomus palju ühist. Me mõlemad armastasime jahipidamist üle kõige, seepärast jutustaski ta mulle, kuidas maa päriselanikud püüavad pampade lagendikel tiigreid ja metsikuid härgi lihtsate sumustega, mis nad kohutavatele loomadele kaela heidavad. Alguses ei tahtnud ma uskuda, et on võimalik niisugust osavust saavutada, et kahekümnekolmekümne
annaabi.ee 
