Sümbolism
Mõjuallikateks olid dekadents („allakäik“) ja okultism –
õpetus looduse ja inimpsüühika üleloomulikest
jõududest, samuti vastuseis kainetele kodanlikele
väärtustele. Loobuti pastoraalsest (maaelu
idealiseerivast) traditsioonist. Teemad ja kujundid võeti
linnaelust, rõhutades selle trööstituid, hallutsinatoorseid
ja seadusevastaseid külgi.
Hilisem prantsuse sümbolistlik luuletaja on Paul Valéry
(1871 – 1945). Sümbolism levis hispaaniakeelsesse
kultuuriruumi, kus selle nime „modernismo“ all tegi
kuulsaks Nikaraagua poeet Rubén Darío (1867 – 1916).
Tema kujundikirkust taotlevas luules korduvateks
motiivideks on luiged, kentaurid, tähed. Darío luulet ja
proosat koondav esikkogu „Azúl“ („Sinine“) ilmus
aastal 1888. Hispaaniakeelse sümbolismi esindajaks on
ka Juan Ramón Jiménez (1881 – 1958).
Saksa sümbolismi peaesindajateks võib pidada
luuletajaid Stefan George’t (1868 – 1933) ja Rainer
annaabi.ee 
