Klassitsistlik tragöödia Prantsusmaal
ainult lugemiseks.
Keskajal võrreldes antiigiga oli draama märksa algelisem, näidendite zanriteks olid
müsteeriumid, miraaklid ja moraliteed ning ka farsid ja sotiid. Kuid neis puudus tõeline
meistritöö.
Renessanssi ajal oli draama areng ka märksa aeglasem, kui teiste kirjanduslikke zanrite
oma. Varaseim uusaegne draama kujuneb välja alles renessanssi loojangul, XVI sajandi
lõppveerandil kahes Lääne-Euroopa maas Inglismaal ja Hispaaanias, teistes Euroopa
maades, sealhulgas Prantsusmaal,nihkub rahvusdraama teke renessansile järgnevasse aega.
Ja alles XVII sajandil, kui kodanlik kultuur tungib jälle keskaja kultuurile, tekib
Prantsusmaal taas traagiline anr. Erinevalt hispaania ja inglise tragöödiast, prantsuse
tragöödia pöördub tagasi antiikaja juurde, õpides humanistide akadeemilistest kogemustest,
,,Plejaadi" darmaturgidest ja Itaalia barokkist. Kuid elutu ja formaalne tragöödia, mida
annaabi.ee 
