ümbervormimist näeme siin kõige selgemalt ja teravamalt. Suhteliselt massiivse pealetungiga muudetakse avangardse tekstikäsitluse tähendust kirjanduse sees ning luulesse tuuakse keele- ja väärtuste paabel. 2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga -- nagu korduvalt öeldud -- ta kandepind väheneb, suureneb enesepeegelduslikkus nii sisus kui ka maneerlikus vormis. Ühed kriitikud näevad Doris Karevas ja Indrek Hirves tõelise kirjanduse viimast kantsi, teiste silmis muutuvad nad tehniliste iluharjutuste tegijaks. 3. Kõige ühtlasemas muutumises jätkab argikeele-sõbralik suund, mis seob end uuema rahvalaulu esteetikaga. See rida areneb üle Lepiku--Runneli Beierini ja sealt edasi nn. punkluuleni, maailmavaade ulatub rahvuslikust konservatiivsusest Tõnu Trubetsky anarhismini, peale tuleb kogukondlik släng. Proosa ajaline hajaliolek ja suurem seotus raamatukaubandusega annavad kokku natuke kirevama pildi