KASVATUSE KLASSIKA
diferentseerimisele, selgitas P. H. Hirst (1965). Vaid teadmiste vorme õppivatel lastel avaneks
vähehaaval võimalus moodustada pilt sellest, milline maailm tegelikult on. Igal vormil on
oma kriitilise mõtlemise viisid, omad loovuse väljendamise vormid, omad fantaseerimise
meetodid ning omad viisid tunnete ja tegevuse suunamiseks. Tervikõppekava ohustab
teadmise vormide selget liigitamist.
Integreeritud õppekava puudusi tõi esile ka R. F. Dearden (1976). Hirstile toetudes väitis ta, et
õpetust tuleb koolis anda diferentseeritult teaduste järgi (forms of knowledge): põhikoolis
näiteks matemaatika, loodusteadused, ajalugu, esteetilised ained ja eetika. Seda sellepärast, et
iga teadus näitab oma nurga alt, mis maailm on; iga laps peab nende spetsiifiliste vormide abil
maailmast ja iseendast ettekujutuse saama. Integreerimine ei ole mitte väline, vaid sisemine
toiming (enne aga peab olema, mida sisemuses integreerida).
annaabi.ee 
