Keskajamuusika
Kuna puudus vajadus viiside üles märkimiseks (kõik olid peas), polnud vajadust ka noodikirja järele. Kuna laule anti edasi
suuliselt, siis meloodiad muutusid pidevalt. Vajadus muusikat kirja panna tekkis 8-9. saj., sellest ajast pärit ka vanim
säilinud noodikiri. Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke, mis aitasid meloodiat meenutada. Selliseid märke
nimetatakse neumadeks, kus iga märk võis tähendada 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid nimetati ka
hironoomilisteks, s.t., et dirigent juhtis meloodia kulgu käemärkide abil. Algsed neumad kirjutati teksti kohale ning ei anna
mingit ettekujutust helikõrgustest, üles märgiti vaid viisi liikumise suund. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi
muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus
noodijoonte arv 2-st 10-ni.
11.saj
annaabi.ee 
