V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
minu kätte annab, et sind vanglas kätte saan, et sind taban, et seal
317
ei saa sa enam käest ära lipsata, et kui mina nii kaua sinu võimuses olen olnud, siis pead
ka sina omapuhku minu võimuses olema. Kui kurja teha, siis juba lõpuni. Meeletu on siin
poolele teele jääda! Äärmuseni viidud patus peitub ülim rõõmujoovastus. Preester ja nõid
võivad naudinguks ühte sulada ka vangikongi õlekoo peal!
Ja siis ma andsin su üles. Just siis hirmutasingi ma sind, kui mind kohtasid. Salanõu sinu
vastu oli kui kõuepilv, mida ma su pea kohale kogusin. See puhkes ähvardusvälgatustena.
Kuid ma kõhklesin veel. Mu plaan oli hirmus ja see hoidis mind tagasi.
Võib-olla oleksingi sellest loobunud, võib-olla olekski see jõle mõte mu peaajus ära
kuivanud ilma vilja kandmata. Arvasin, et ainult minust sõltub protsessi venimine või
lõpetamine. Kuid iga paha mõte tahab halastamatult teostuda. Seal, kus arvasin enese kõige