Euroopa ja Eesti õigusajalugu
samas proportsioonis (proportsionaalsusprintsiip); kurjategija pidi oma tegude eest vastutama
(võla printsiip). 19 saj I poolel tegutses ka teine, Anselm von Feuerbachi (1775-1833) juhitud
koolkond, mis lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta. See ei olnud
karistus ja selle täideviimise õpetus vaid kriminaalseadus, mis sai kuritegevuse vastu
võitlemise esmaseks vahendiks: karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks.
Feuerbachi õpetus oli vanema aja hirmutamisideedega võrreldes suur samm edasi.
Klassikalise koolkonna kriminaalteooria, mis algusest lõpuni oli vaid teoreetiline, ei saanud
olla abiks sotsiaalsetes katastroofisituatsioonides, mida industrialiseerimine põhjustas.
Reaktsioonina klassikalise koolkonna steriilsuse vastu tekkis kaks voolu, mis võtsid oma
teoreetiliseks lähtepunktiks inimese kui indiviidi ning mitte kuriteo. Neist ühe autor Itaalia
arst Lombroso on esitanud mõtte, et kuritegevus on inimesse suurel määral geneetiliselt
annaabi.ee 
