Alesander Puškin
Kõik on ehk lausa lapselikkus
ja endapete paraku,
mu elu teeb ehk tulevikus
veel hoopis teise käänaku...
Kuid ei, ma kõhelda ei malda
ja täiesti su meelevalda
nüüd annan oma saatuse.
Ma nutan praegu... Kujutle:
mind siin ei mõista mitte keegi,
ja hääbuma kui hukkujal
peab mõistus ja mu eluteegi
umbüksinduse tähe all.
Loen tundisid su tulekuni:
mu lootus ellu ärata
või katkesta see raske uni
liig õige laidusõnaga!
Kuis põletab mind äkki häbi!
Kuis on mu süda hirmukil!
Ma lõpetan ja enam läbi
ei loe neid ridu paberil.
Ma liialt usaldasin sulge...
Piisk veereb üle silmalau...
Kuid minule, ma olen julge,
on tagatiseks teie au...
ONEGINI KIRI TATJANALE
Võin aimata, kuis haavab teid
kurb saladus, mu kirjasaade,
kuis teie põlglik-uhke vaade
nüüd viskab vihasädemeid!
Miks räägin siiski hingevalust?
Mis ootan ma veel omapead,
kui ainult kahjurõõmuks alust
ehk annavad need kirjaread?
Kord riivates te elurada
annaabi.ee 
