Friedebert Tuglas "Maailma lõpus"
Nii on ka
elus. Kui nähakse enda ees raskust või probleemi, ei mõelda esmalt tagajärgedele, vaid
põgenemisele. Põgenemine on nõrkus millelegi mitte vastu astuda. Samas ei saa inimesi
nende nõrkuse eest süüdistada. Ohtlikud ja tapvad olukorrad on üldjuhul ootamatud ning
ükskõik, kui hästi end nende jaoks valmistada, panevad nad siiski kartma. Ma arvan, et vaid
väga vilunud jahimehel ei käi läbi ühtegi hirmujudinat, kui ta leiab ennast silmitsi seismas
metsiku karuga. Tal pole põhjust karta, et karu talle kallale tungib, sest enese kaitseks on tal
vahendid kaasas, hirm temas tekib hoopis sellepärast, et karu tema teel oli ootamatu. Niisama
ootamatu oli üksikul saarel elava hiigelneitsi lämmatav armastus. Mees tundis, et karu rollis
hiigelneitsi on teda juba rünnanud ning haavanud tema vabadustunnet.
Kui merehädaline oleks saanud hiljem midagi muuta, ei oleks ta neitsit tapnud. Tema
annaabi.ee 
