V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» hüüdis ta. «Näidake mulle siis
oma Rotiauku, annan selle kaku sinna ära.»
«Kohe!» ütles Oudarde. «See oleks heategu.»
See oli kriips läbi Eustache'i arvest.
«Kuule, see on minu kakk!» ütles ta, nühkides kord üht, kord teist kõrva õla vastu, mis
säärasel juhul on suurima tusa tunnuseks.
Kolm naist läksid tuldud teed tagasi. Roland'i torni ligidale jõudes ütles Oudarde teistele:
«Meie ei tohi kõik kolm korraga kongi vaadata, patukahetseja võib ära hirmuda. Tehke,
nagu loeksite mõlemad palveraamatust «Dominus^» * mina aga heidan selle vahe sees pilgu
aknaaugust sisse. Patukahetseja tunneb mind vähekene. Ma annan teile siis teada, kunas teie
tulla võite.»
Ta läks üksinda aknaaugu juurde. Vaevalt oli ta pilk sinna sisse tunginud, kui ta näkku
ilmus sügav kaastundmus. Ta rõõmus ja avameelne pale muutis järsult värvi ja ilmet,
otsekui oleks ta päikesekiirte alt sattunud kuukiirte alla. Ta silmad niiskusid, suu tõmbus