Viivi luik referaat
Ma ei häbene nutta.
* Viivi Luik *
1969
Aeg inimese ja looduse vahel
Olles analüüsinud eneses Viivi Luige luulet ja adunud, et tema luules on läbiv
sõna AEG selle erinevates variatsionides, võtsin appi Raivo Kuuse essee Viivi
Luigest "Rahukevade lauludemüüja" ning olen tema ridu koondanud ja ka
sinna enda mõtteid sisse põiminud.
Luik on luuletajana kinni AJAs. Tema valis AJA avardamise võimalused,
millesse ta kaasas oma lapsepõlve hirmsSad ja õudsed kogemusd.
AJA avardamisel olio ma kindle eesmärk: minna ära, olla ära, kuna AEG, mida
poetess noorpõlves tajus, oli piirav, ahistav, võigas, kuid see sama AEG pani
teda uskuma sõna jõusse. Et sõna on relv, mis võib tappa ja elustada.
AEG elab Looduses. Inimese aeg on tema eluaeg. Seepärast põrkuvadki kokku
igikestev ja ole, mille vahel haigutab kuristik. Et seda ületada, on vaja habrast
luulesilda.
Luige tunnetusmaailm ei sisalda seda, mis oli, mis on või mis tuleb