V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Vaeseke astus tuppa, jooksis voodi juurde... Last polnud enam, ase oli tühi. Lapsest polnud
jälgegi, peale ühe ilusa väikese sussi. Ta tormas toast välja, jooksis trepist alla ja hakkas
oma pead vastu seina taguma, karjudes: «Mu laps! Kus on mu laps? Kes on mu lapse ära
viinud?» Tänav oli tühi, maja seisis teistest eemal; keegi ei teadnud midagi öelda. Ta ruttas
läbi linna, ajas jälgi kõigis tänavais, jooksis kogu päeva sinna-tänna pöörasena, meeleheites,
hirmsana, nuhkides uste ja akende juures nagu metsloom, kes oma pojad on kaotanud. Ta
hingeldas, juuksed sassis, nägu hirmust kole, silmis pisaraid kuivatav tuli. Ta peatas
möödaminejaid
ja kisendas: «Mu tütreke! Mu tütreke! Mu ilus väike tütreke! Kes mulle tütre tagasi
toob, sellele hakkan ma orjaks, ta koera orjaks, ta võib mu südame seest ära süüa, kui ta
tahab!» Ta kohtas Saint-Remy preestrit ja ütles talle: «Preestrihärra, tooge tagasi mu laps ja