Eesti kirjandus II kevad
Mingitel aegadel on tema
jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega
kokkupuude on alati olemas.
Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib
öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset
kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt
Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit
teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset
raskust leevendab.
Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist
jääb alati ka midagi üle. Esimene võimalus on see, et ta keskendub
mingitele suurvaimudele kultuuriloos. Selliste näidenite puhul on tihti
räägitud filosoofinäidenditest. Teiseks tüübiks võiks ebamääraselt öelda, et
ta kirjutab pärimuslikke näidendeid, aga see võib mitut moodi avalduda
(vahetumalt isiklik või ei ole)